Inimene kui kaup!

Seksuaalsel ekspluateerimisel  ja inimkaubandusel on kolm osapoolt.  Meile vast kõige tuntum ja vastakaid arvamusi tekitav osapool on prostitutsiooni kaasatud naised, keda siis vahel nimetatakse ohvriteks ja teisalt peetakse edukateks ja glamuurseteks seksitööstuse esindajateks.

Tuntud osapool inimkaubanduses on ka organiseeritud kuritegevus,  organiseeritud kuritegevuse tiibu üritatakse kärpida seadusandlusega, mis määrab karistusi inimkaubanduse ja seksuaalse ekspluateerimise eest.

Kolmas ja kõige vähem eksponeeritud ja tundmatu on kolmas osapool ehk seksiostjad.  Seksiostjad moodustavad nõudluse. Inimkaubandust võib vaadata kui majandusprotsessi, kus on olemas nõudlus  ehk seksiostja.

Tavapärases majanduses Igat nõudlust märganud ettevõtja asub nõudlust rahuldama ja nõudluse suurendamine on iga majandustegevuse alus.  Nii tekibki osapool , kes on huvitatud vahendustegevusest.  Inimkaubanduses tunneme me vahendajat värbaja või sutenööri nime all.

Vahendaja teenib nõudluse rahuldamise pealt, ehk tema huvides on suurendada turgu ehk veenda inimesi seksiostu normaalsuses ja kasulikkuses, luua trend , et seksiost on norm, mis käib iga peo juurde. Seksiost on lihtsalt füüsiliste loomuomaste  vajaduste rahuldamine ning sageli muretsetakse inimeste pärast keda keegi „ei taha“, et ka nemad peavad seksi saama.

Vahendaja veenab seksostjat kauba kauniduses, headuses ja ka inimkauba puhul kauba valmisolekus pakkuda lõbu.

Üsna sageli vajavad sekisotsjad vaheldust ja seega tarnitakse üha enam uut ja huvitavat kaupa.

Vahendaja huvi ei ole näidata kaupa kaubana, vaid pigeb rõhutada kauba enda rolli kaubaks olemises.

Kui turg on loodud, siis tuleb leida kaup. Kaup keda müüakse, kaup, mida saab odavalt sisse osta ja kallilt välja müüa.

Inimkaubanduses ja seksitööstuses on kaubaks inimene.  Inimest ostetakse ja müüakse, ei ole vahet, kas on tegemist täiskasvanu või alaealisega. Parem on kui kaup on „värske“.

Kust siis kaupa hangitakse?

Lääne-Euroopas on seksiturg  ületanud mõõtme ja vaja on import kaupa, ehk naisi, lapsi ja mehi  Ida-Euroopast, Aafrikast ja mujalt.

Eestis, Eesti seksituru vajaduste rahuldamiseks väiksematest maapiirkondadest, kust on võimalik leida piisavalt haavatavaid inimesi.

Seksiostja on inimkauba lõpptarbija, kuid kui pikk on inimkauba tarneahel jääb enamasti varajatuks.

Inimkauba tarneahel algab ühiskonna väiksemast tootmisüksusest perekonnast.

Väikest inimkaupa hoitakse sageli puuduses. Puuduses hoidmine küpsetab kiiremini kauba valmis. Selleks, et inimkaup oleks hästi vastupidav ja kohe katki ei läheks rakendatakse  tema suhtes noorest east alates  vägivalda. Klohmimine ja peksmine teeb sitkeks, sõim ja kisa kurdiks, seks tuimaks.  Tootmisüksus on oma väiksest inimkaubast tüdinud ja tahab teda jalust ära.

Tootmisüksus on alati valmis kui keegi pakub probleemilahendust. Noor inimkaup pannakse teele, saadetakse suurde linna iseseisvalt hakkama saama. Ees ootab  tarneahela esimene lüli, kes veenab inimkauba armastuses ja õnnes, mis ootab  väikset inimkaupa mõne seksiostja juures. Natuke seksi, nagu see algusest peale on olnud, et tee ju kehale liiga   aga rikkaks küll.

Kuidas tehakse inimesest kaup?

Inimesest kauba tegemine on protsess, mille käigus veendakse inimest, et ta tahab olla kaup. 

Inimkaubandusse hangitakse kaubana naiivseid või vaimse puudega inimesi, alaealisi, haavatavaid inimesi, keda on kerge veenda, et nendel on kaubana rohkem väärtust.  Kaubana on inimene väärtuslik.  Kaubana teda armastatakse ja austatakse. Kaubana on tal rahaline väärtus. Kaubana tahavad teda paljud. Kaubana on ta tõesti vajalik.

Mis on inimkaubale iseloomulik?

Kaup ei diskuteeri.
Kaup on kuulekas.
Kaup täidab kõik soovid.
Kaubal ei ole oma „mina“.
Kaup on Sinu omand.
Kaubaga võid teha kõike.
Kauba võib võtta tükkideks ja panna uuesti kokku.
Kauba võib tagasi saata kui ei meeldi.
Kaubal ei ole valus kui sa teda kahjustad.
Igat kaupa ekspluateeritakse  ja amortisatsioonipiiri ületanud kaup utiliseeritakse.
Kui seksiostjatele kaup enam ei sobi, siis on kaup lõpuni ekspluteeritud ja amortiseerunud?

Kes utiliseerib ja ladustab ja hoiustab väärtuse kaotanud inimkaupa?

Kas meie avalik huvi on teha haavatavast inimesest kaup?

Kas lapsed, puudega inimesed, noored on  Meie riigis kaubaks või mitte on meie otsustada!

Seksisostu tuleks piirata, et vähendada inimkauba nõudlust meie riigis!